A. Le Coqi linnasetorn

A. Le Coqi linnasetorn on üks Tartu linna sümboleid. See võimas tellisklassitsismi stiilis ehitis on 34,4 meetrit kõrge ja valmis aastal 1898. Hoone on projekteerinud Reinhold Guleke. Linnasetorni kasutati 100 aastat õlle ühe põhikomponendi, linnaste kuivatamiseks. Alates aastast 2003 on linnasetorn A. Le Coqi õllemuuseumi südameks.

Eellugu

Tartu õllepruulija Eduard Anton Justus Schrammi lesk Laura Alwine Schramm soetas 1870. aastatel suure krundi Tähtvere mäele, mõttega viia oma õlletehas kesklinnast eemale. Ärimees Robert Friedrich ostis Schrammi kinnistu koos uhke kahekorruselise villaga ja laskis ehitada esimeste tootmishoonetena suured õllekeldrid. Pärast Robert Friedrichi surma 1880. aastal sai pärijana firma ainuomanikuks tema vend Moritz Friedrich, kes asus kohe Tähtveres õlletehast arendama. Moritz Friedrich oli tõeliselt uuendusmeelne ning laskis 1884. aastal rajada Tartu linna esimese telefoniühenduse Rüütli tänava õlletehase ja Tähtvere villa elamise vahele. Ajapikku küpses Moritz Friedrichil kavatsus rajada Tähtvere krundile oma aja kohta hiiglaslik tööstuskompleks ja uue tehase ehitamist alustati 1893. aastal. Kuna Moritz Friedrich oli suur jalgrattasõiduentusiast, siis andis ta oma tehasele nime jalgratturite seltsi Tivoli järgi.

 

Arhitekt Reinhold Guleke

Uute tootmishoonete projektid koostas oma aja Tartu kuulsaim ja viljakaim arhitekt Reinhold Guleke. Guleke sündis 1834. aastal Lätis Salisburgis, õppis arhitektiks Pariisis ja Karlsruhes ning tegutses ehitusinsenerina New Yorgis ja Saksamaal. Aastatel 1875–1881 oli ta Pärnu linnaarhitekt. 1881. aastal kutsuti ta Tartu Ülikooli arhitektiks ja ehituskunsti õppejõuks, selles ametis oli ta 25 aastat. Guleke jättis tähelepanuväärse jälje Tartu linna arhitektuuri. Tema projektide järgi ehitati Tartu Ülikoolile ligi 20 hoonet. Suurim töö oli Tartu linna sümboliks kujunenud A. Le Coqi tehase hoonete kompleks, mis kerkis Tähtvere pargi servale aastatel 1893–1898. Tehase hoonete ehitus kulges arhitekti isikliku järelevalve all. Kompleksi viimase hoonena valmis 1898. aastal linnaseosakond koos uhke linnasetorniga.

 

Ehitustööd 

Ehitamise ajal kalduti esialgsest projektist kõrvale: linnasetorn planeeriti 1897. aastal neljakandiline, aga teadmata põhjusel ehitati ümmargune. Rahvasuu räägib, et Moritz Friedrichi proua, kes sõitis kord Tähtvere mõisa poolt linna, polnud kandilise linnasetorniga rahul. Peremees lasknud torni sedamaid maha lõhkuda ja proua maitse järgi uuesti laduda. Loo tõepärasuses on alust kahelda, sest Moritz Friedrichi rahaasjad polnud just kiita. Õlletehase kompleksi ehituse varustamiseks töötasid Tartu lähedal kaks tellisetehast – Ilmatsalu ja Vanaaseme (Vorbuse).

Linnasetorni tööpõhimõte

Kõigepealt köeti kuumaks torni keldris olev ahi. Aastatel 1898–1959 köeti ahju tahke kütuse ehk küttepuude ja põlevkiviga. Aastal 1959 mindi üle õliküttele. Kuivati toimis kaudse kuumutamise teel ehk suitsugaasid kütsid esmalt kuumaks kolmanda korruse kuuma õhu ruumi ja seal asunud raudtorud ning seejärel tõusis kuum õhk üles kuivatisse. Töötajatel oli kohustus iga vahetuse ajal ära pühkida suitsugaasi torudelele kogenud tolm. Seda tööd tuli teha väga rasketes tingimustes – kuni 90-kraadises kuumuses. Suitsugaasid suundusid seinataguse käigu kaudu korstnasse. Linnasekuivati ahju köeti 6 tundi päeval ja 6 tundi öösel.

Linnaste kuivatamisel transporditi rohelised linnased esmalt kuivati ülemisele ehk viiendale korrusele. Aastatel 1898–1959 kasutati transpordiks veovagonette ja kärusid. Hiljem kuni torni töötamise lõpuni  transporditi rohelised linnased kuivatisse lint-, kopp- ja tigutransportööridega. Kui rohelise linnase partii oli toodud kuivati ülemisele korrusele, ajas tööline selle labidaga ühtlase kihina laiali. Seejärel pandi tööle mehaanilised segajad ja alustati kuivatamist.

Kuivati mehaanilised segajad liikusid ringiratast mööda kuivati seintele kinnitatud rööpmeid, tehes ühe ringi 45 minutiga. Linnaste kuivatamine toimus kahel korrusel. Ülemisel korrusel kuivatati linnaseid 50-kraadisel temperatuuril, misjärel avati restpõrand ja poolkuivad linnased valati alumisele korrusele.

Kui linnased oli kuivatis olnud 18 tundi ja kuivati alumisel ehk neljandal korrusel oli linnaste niiskusesisaldus jõudnud 3–4%ni, lõpetati ahju kütmine ja linnaste kuivatamine. Vahetuse kõik neli töötajat läksid seejärel kuivati alumiselt korruselt puidust labidatega kuivi linnaseid ära kühveldama. See tähendas pool tundi tööd 70-kraadises kuumuses. Töö käis kuivatis ja kogu linnaseosakonnas ööpäev läbi ning nii 11 kuud järjest. Seejärel oli ette nähtud üks kuu tehnilist hooldust ja remonti. Sedasi töötas meie linnasetorn 100 aastat järjest.

 

Linnasetegu 

Linnasekasvatus ehk odra linnastamise protsess püsis tehases enam kui 100 aastat muutumatuna: terade suuruse järgi sorteeritud vili pesti ja pumbati edasi leotuspaaki, et terade niiskusesisaldus suureneks. Leotamine valmistas odra idandamiseks ette. Kahepäevase leotamise järel pumbati terad linnasekasvatuse trumlitesse.

1898. aastal Saksamaalt toodud linnasekasvatuse trumlites toimus odra idandamine, loomulikult range jälgimise all. Iga kuue tunni järel trumlit pöörati, samal ajal reguleeriti temperatuuri trumlites niisutatud õhu lisamisega. Idandamine kestis kokku seitse päeva ja selle tulemuseks oli idandatud oder ehk roheline linnas, mida kuivatati seejärel peaaegu terve ööpäev linnasetornis kahel korrusel olevatel restidel: esmalt ülemisel korrusel 50-kraadisel temperatuuril, seejärel alumisel korrusel  80-kraadises kuumuses. Pärast kuivatamist jäi terade niiskusesisalduseks vaid mõni protsent. Linnastamise protsessi lõpetas taas puhastamine, mille käigus eemaldati juuremurdjaga terade juured. Seejärel puhastati linnased tolmust ja ladustati. Kuu aja möödudes võis sellest partiist hakata õlut tootma.