Laulupidu 2014
Ööbisime koolimajas, Paldiski maantee vene koolis ukraina keele klassis. Alati on hea koos kooriga olla, sest see on hoopis teine tunne
Kaks päeva kestsid proovid, segakooride jaoks algasid need pealelõunal ja venisid õhtul 21-22-ni. Kõik kartused, et kas mingid problemaatilised laulud välja tulevad, hajusid. Eelproovide tohutu tamp oli vilja kandnud ja esimest korda laulupeol nautisin laval seda, et absoluutselt kõik ümbritsevad oskavad oma partiisid hästi ja musti kohti või kobamist praktiliselt ei esine. Küll aga polnud sama valmis dirigendid. Ants Üleoja andis oma hääle sopranile ja aldile oktaav altpoolt nagu meesterahvad ikka teevad, bassile andis ka öige hääle, aga tenori hääle kohal tuli mingi piuks ja vabandus – ma tenorit ei jõua, võtke ise! Või Tõnu Kaljuste, kes alustas oma lugu kolm korda ja siis selgus, et ta oli kõigile mitu astet madalama hääle andnud…
Süüa anti seekord näitustetelgis ja kogu protsess oli ülimalt efektiivne, ehkki esimesel korral meenutas tapivaguneid ja küüditamist, nii et tahtmatult tuli meelde JMKE laul “Meie kõik sõidame külmale maale”. Nimelt olid saalis pikad lauad pinkidega, umbes kümme supijagamiskoridori ja kari korraldajaid, kes ruuporitesse karjudes rahvast lauaridadesse suunasid, ikka nii, et kõik read järjest ja lõpust alates täis saaksid, eksijaid kutsuti karmilt läbi nendesamade ruuporite korrale. Aga selle tulemusel sai päris kiiresti kõhutäitmisega hakkama.
Õllejoomisega olid veel karmimad lood. 2 eraldi õlleala, üks mereväravate juures, teine mäekülje all üleval, tarad ja turvamehed, telk ja lauad. Toobiga välja ei lastud. Meil oli sedajagu lihtsam, et oma joogid saime talongiga. Tasuta. Keegi peab ju tootenäidiseid degusteerima, et oleks selge, et laulupeorahvale solki ei joodeta.
Istusime siis ühel hetkel seal ja vaatame, et tuleb mingi vanamehepäss, peas eesti lipuvärvides kauboikaabu, mis alles hetk tagasi kuskil müügiletis silma jäi kui kõige koledam rahvuslik müügiartikkel. Läks leti ette, sai oma õlletoobi ja hakkas väravast välja trügima. Keegi ütles, et ta on Eri Klasi moodi. Mis sa ajad, ei ole, ta ei paneks nii koledat kaabut pähe, vastasin. Turvamehed ei lasknud meest välja, ta võttis kaabu ära – ja oligi Eri Klas. Naised üllatusid, et ta on nii väike, suurmees ei saa selline olla! Turvamehed küll kohmetusid, aga Eri pidi ikka oma õlle aias sees ära imema. Tema auks peab ütlema, et ta tegi seda väga kiiresti ja turvamehed poseerisid pärast temaga koos pildi jaoks.
Omaette fenomen on laulupidude ajal eriline fiiling, kogu linn on täis äraseletatud ilmega nägusid, inimesed on lahkemad ja ääretult suhtlemisaltid (eestlase kohta). Ühistransport on täis tantsijaid ja koore ja tihti lauldakse.
Koolimajas oli kord karm, ei mingit alkoholi. Aga täiskasvanute tegude suhtes pigistasid turvamehed silma kinni. Õlletehase koorina oli meil ju oma õlu kaasas ja seda toodi siis spordikotiga õuest autost juurde. Esimese õhtu ja öö hitt oli meie kõige pikem ja suurem mees (195cm-120kg) , kes oli kogemata kombel oma lapse magamiskoti kaasa võtnud, kui ta sellesse pugema hakkas, selgus, et see on pisut kitsas. Lukk läks küll kinni, aga puusadeni, ja peakott jäi kuhugi abaluude alla. Naljahambad soovitasid kasutada lubrikanti ja teema arenedes sai mees uue nime – Billy Boy. Ilkumist jätkus kauaks ja suure mehe naaber, meie üks väiksemaid mehi, sai nimeks Willy Boy. Kella kolme ajal üritasin magama jääda, kell pool 5 hommikul käis melu ikka veel ja aina suuremate tuuridega ja naised tegid ikka väga koledat, karmi, valju ja roppu häält – et kas saab lõpuks magama. Pärast seda siis sai.
Teine öö enne laupäeva oli juba vaiksem ja varasema magamaminekuga.
Laupäev algas varakult, esimese kontserdi läbimänguga. Seda kontserti laulsid valikkoorid, pealkiri “Aja puudutus”, ajalooline läbilõige laulupidude repertuaarist ja meie koori jaoks asi, mille pärast me tegelikult laulupeole tulime ja mille eest võitlesime eelproovides, kui ähvardas oht valikkooride seast välja jääda. See oli eriline proov, sest mida lähemale lõpule, seda rohkem tuli laule, mis eriliselt puudutasid – Ilus maa, Ärkamise aeg, Koit, Sind surmani…. lastekooride laulu “Koolikell” tuli juhatama Tiia Loitme, kauaaegne Ellerheina dirigent, ekstsentriline ropu suuga vanadaam – ja pani seda laulu laulma esiteks ka kõik naislauljad, siis rehmas, et sellest on vähe, mehed, laulge ka – ja siis andis vunki juurde: mehed, laulge nii, et pääsukesed surnult maha langevad ja naisterahvaste alla märg plekk jääb … päikeseprillid jäid ette mitte ainult päikese pärast, vaid ka selleks, et pisarad nende alt näha poleks… viimast lugu, Mattiiseni “Sind surmani” tuli juhatama Aarne Saluveer ja ta hoidis silmnähtavalt neidsamu pisaraid tagasi… mere pealt tuli tihe udu, algul nagu grillisuits, hiljem juba paksem.
Pärast sõitsime ruttu koolimajja ümber riietuma ja siis rongkäiku. Üllatuslikult oli kohe näha, kes proovis käisid, päikeseprillidest ja näkku lõõsanud päikesest olid kõik nagu pandakarud.
Aga rongkäik ise oli kuidagi vaoshoitum, ei kippunud meie väga hõiskama ja laulma, et kontserdiks häält hoida – ning pealtvaatajadki olid vaiksemad ja väiksemaarvulised. Seda emotsionaalsem oli kontsert, nüüd sai publik täiega seda, mida olime kogenud peaproovis:
Uskumatu kogemus, uskumatult kvaliteetne koor ja uskumatu tunne, et ma laulan Eesti eest ja OMA rahvale…
Kontsert lõppes südaööl, liiklus oli seisma pandud, rahvas marssis tagasi linna sama rongkäiguna, oli ülev ja samas tühjaksantud tunne.
Pühapäeva hommik möödus uimerdades ja asju pakkides, buss tuli järgi ja sõisime pilgeni täis lauluväljakule. Minu silmad pole seal nii palju rahvast näinud, võib olla ainult 1990. aastal, lava ees ja taga tuli ikka tõsiselt trügida ja voolus kaasa loksuda. Õnneks esinesid segakoorid lõpus enne ühendkoore, nii et kui hakati ühendkoore lavale pakkima, sai valida pisut ruumilisema asendi ja astme esimese, servapealse koha, et näha dirigenti ja rahvast. Eelmisel laulupeol seisin lõpus praktiliselt ühe jala peal ja dirigenti nägemata, ei olnud hea tunne, seekord oskasin seda vältida – ja väga oluline oli, et kõigis proovides ja kontsertidel jäime oma koori bassi häälerühmaga kokku, see õlg-õla tunne suurel peol oli ka vaimustav.
Kardetud segakooride “Taandujate” laul tuli ka üllatavalt hästi välja, aga õige emotsioon tekkis siis, kui “Muusika” tagasi plaksutati ja loo autor Pärt Uusberg seda ise juhatas ja eriti ühendkooride ajal ja ikka siis, kui Eri Klas andis Hirvo Survale G. Ernesaksa dirigendikepi ja siis tuli see laul.
Peale Ernesaksa taevasele laululavale minekut pole see lugu mind eriliselt puudutanud, aga seekord leidsid silmad jälle selle märja koha ja II kontserdi pealkiri “Puudutuse aeg” asetus nii õigesse kohta ja konteksti, et isegi laulutaat sai sellest puudutatud. Ja siis tulid veel teised kallid ja rahvale armsad laulud ja lained käisid laululava servast serva ja kaare alt rahva sekka üles Lasnamäe nõlvale, et ka need seal näeks ja kuuleks , need Lasnamäe tiblad – ja siis tuli laine ülevalt tagasi – ja siis veel ja veel – ja siis tuli laulupeo nimilugu “Puudutus”, mida koorid laulsid ka siis, kui ERR ülekanne ammu lõppenud oli ja koorid laulsid seda ka lava pealt tulles ja ka lava taha jõudes ikka edasi… ja me laulsime seda bussis ka… ja tee ääres peatust tehes tegime laineid möödasõitvatele bussidele.
Vaat nii. See oli elamus kogu järelejäänud eluks!