Laulupidu 2009
Detsembrist jaanipäevani oli selja taha jäänud 37 proovi, 5 üldproovi, 3 laululaagrit, 8 esinemist ja üks laulupidu Tartus. Jäi veel hooaja viimane tähis – XXV Üldlaulupidu.
Proovid algasid Tallinnas neljapäeval, 2. juunil. Transpordivahendiks valiti buss, mis muud. Ajalugu kordus taas, erinevus seitsme aasta tagusest juhtumist seisnes kohas – seegi buss kooles, Koigil. Aega uue transpordivahendi järgijõudmiseni kasutati muuhulgas ka repertuaari harjutamiseks.
Omal käel Tallinnasse jõudnud lauljad asusid samal ajal Mustjõe Gümnaasiumis pinda ette valmistama. Koorile eraldati üks klassiruum, algul sai lauad-toolid välja koridori tõstetud, aga siis tuli komandantuurist korraldus, et tulekaitselistel kaalutlustel tuleb need klassi tagasi tõsta. Algas virnastamine. Vabanenud põrandapinna ülemõõtmine andis sellise tulemuse, et koor oleks magama mahtunud küll, aga kahes kihis. Operatiivside liikuva staabibussiga selgitas, et koor juba liigub ning jõuab enne proovi algust Lauluväljakul ka ööbimiskohta sisse põigata. Teiselt poolt kuulis koor ruumikitsikusest. Ühiste jõupingutuste tulemusena (kiidame Kiili!) eraldas komandant Aile meile veel teisegi, kõrvalasuva klassi. Lihtsalt klassi uksel asendati üks silt teisega.
Buss saabus täpselt sellise ajavaruga, et jõudsime kola maha laadida ja uuesti proovi sõitma hakata. Sai selgeks, miks kõik õhetavate nägudega koolimajja jõudsid – see buss küll liikus, aga ilma konditsioneerita.
Ometi ununesid kõik ebamugavused, kui laululava taga silmasime suurt punast telki, mille Pilvi oli meile püstitanud. Staap asus teisel korrusel, vaatega otse laululavale. Sinna jätsime oma kompsud ning edasi, lavale. Oru väravate juurde oli ehitatud ennenägematu europeldik, mis teise päeva hommikuks juba suleti, siiski ajutiselt – elektroonika läks segi, kasutajate rohkusest.
Laval oli natuke palav. Ja kitsas. Ehkki tegu oli valikkooridega, keda palju poleks tohtinud olla. Kuid korraldatud oli perfektselt, võrreldes Tartuga ja arvestades osalejate rekordnumbreid. Kolm tundi tammumist, tagasivõtmist, venitamist ja natuke laulu. Oleks vist kauemgi kestnud, kui mitte järgmine üritus, laulupeo avamine, poleks peale pressinud. Siiski jõudsime oma dirigendid hooaja lõpu puhul kingitustega ära tänada ning kappasime loojuva päikese saatel linna poole.
Laulupeo avamine Admiraliteedi basseinis oli sellisel kujul esmakordne ning tingitud laulupeotule kohalejõudmisest mereteed pidi. Vees põlesid tulerattad, helises Jaan Tätte laulupeolaul Tuulevaiksel ööl ning südame alt käis soe jõnks läbi, kui Tartu omad laevad Turm ja Jõmmu tulepurjeka järel sadamasse loovisid. Läbi suitsu ja prožektorisära, vaimustushüüete saatel.
Rahvatantsijate spaleeridest läbi toodi tuli maale ning anti peokorraldajatele üle. Lavalt laulsid koorid ning pärast neid rahvamuusikud. Pidu algas.
Kui enam huvitav polnud, hakkasime liikuma läbi vanalinna Balti jaama trollibussi peale. Peatuses ootasid juba rahvatantsijad ning seepärast tundus sobilik üks Tuljak ette kanda. Vahepeal pidime küll
bussi minema, aga ega laul ja tants sellepärast pooleli jäänud.
Kui koolis hoolimata hilisest tunnist veel süüa anti ning klassitoas kõik oma käe järgi ära säetud sai, tuli väsitava päeva lõpetuseks korraldada lõdvestusüritus. Et koolimaja oli turvatud ja igasugune tootenäidiste manustamine kooli territooriumil keelatud, leidsime õues pargipuude all aia ääres väikse keeratava karusselli ning pingikesed. Koht sai nimeks Baar „Sašlõkk“. Baarikapp asus sadakond meetrit eemal Pilvi autos ning avanes puldist.
Kaupo jalg oli hommikuks paistes, kutsuti arst ja tehti süsti. Jalule aidati!
Teine proovipäev oli kurnav. Lavalolijatele näkku paistev päike, lavale pakitud rahvamass, mõneminutiliste pausidega korduvad appihüüded „Arsti!“ – sellist laulupidu me ju tahtsimegi, aegade suurimat. Kui ühendkoorid lavale hakkasid tulema, kuulsime esimest korda selle laulupeo tunnuslauset: „Nüüd pöörame ümber ja läheme kaheksa sammu ülespoole!“ Neid samme tehti korduvalt.
Peo eripära oli, et meeslauljad seisid mitte naiste taga kaare all, vaid ees. Kaheksa sammu lõppesid meie koori meeslauljate jaoks kuskil naiste keskel, orkestri kõrval. Seal oli märksa lahedam kui all presspärmises olekus. Arenes viljakas vestlus orkestri harfimängija ning Neeme ja Tarmo vahel, mille vältel mängiti lugu pilli ning katsuti harfimängija sõrmeotsi.
Vahepeal lasti lavalt alla ka. Toitlustamisalal seisis suur mögafoniga kaitseliitlane, tervitas kõiki saabuvaid näljased lauljaid ning kiitis maitsvat suppi.
Meie staabis oli rahulik ja turvaline. Probleeme tekkis ainult Pilvilt saadud talongide vahetamisega vedela leiva vastu. Laulupeo kõrge kunstilise taseme säilitamiseks oli loodud eraldi ala õllejoojatele ning selle keskmes asuski meie staap elik A. Le Coq’i telk. Ehkki kraaniga vaatide ümber olevaid pisikesi telke oli alal piisavalt, tekkisid ometi tohutud järjekorrad. Siis leidis Pilvi vasturohtu, sest suure telgi taga väikses kolatelgis oli veel üks kraaniga vaat. Kõige janusemad said sealt leevendust.
Õhtuse peaproovi vaheajal pakkus Virgo šampust, abiellumise puhul. Naised kallistasid värsket abielumeest ning tantsisid temaga valssi. Karjuti „Kibe!“, täitmise eest hoolitsesid Merle ja Urmas, kellel oli juhtumisi pulma-aastapäev, täpselt nagu 5 aastat tagasi.
Proov lõppes poole üheteistkümne paiku ning asusime tagasiteele. Jälle olid linnakodanikud sunnitud ühistranspordis taluma peoliste laulu.
Koolimajas mürtsus juba pill, Popsid andsid traditsioonilist kontserti. Diskoks oli ruumi vähe, sellest hoolimata õõtsuti kuumade rütmide saatel. Kel kõht tühi, sai sööklas süüa ja õõtsus edasi. Orkester oli hankinud väga energilise noore naisdirigendi, kes parema nähtavuse huvides toolile ronis. Kuulajad said natuke laulda ka.
Baar „Sašlõkk“ jäi sel õhtul suletuks. Töö jagunes pigem majasisestesse sektsioonidesse, Urmas näiteks selgitas vahepeal Hale Bopp Singers’itega liitunud Priit Lombiga välja Liivimaa parima laulja. Selle tegevuse käigus toimus ka pruudirööv, kuid peigmees ei ilmutanud otsimise vastu erilist huvi. Turvamehed olid mõistvad ja lauljad väärikad, siia kooli olid ju majutatud valikkoorid! Melu kestis vähemalt kolmeni.
Kellegi aju oli välja haudunud idee, et enne rongkäiku peavad valikoorid veel proovi tegema, ainuvõimalik aeg olevat laupäeva hommikul kell üheksa. Nii tuligi varakult end piduriidesse sättida ja läbi linna sõitma hakata. Sadas kerget vihma, Balti jaam, kuhu esimese vahepeatusena jõudsime, nägi välja nagu kooperatiivide ajastu mälestusmärk. Ühistranspordis reisis asotsiaalselt haisev kontingent – aga kohale me jõudsime ning proovi käigus läks ilm ilusaks. Sie om leelo tuli nii mis mürtsus, teised lood ka.
Sõitsime bussis tagasi, kaugemale kui Viru keskus enam ei saanud. Kaubamaja kõrval saime kokku meie riigilippuriga, haarasime ühes ning suundusime läbi juba kogunevate kolonnide oma sihtpunkti Tõnismäel. Et Võidusammas jäi teele, käisime teda uudistamas, pildistamas ja paitamas. Aega oli, puhkasime tuttavas Varblase kohvikus jalga, kui uus paanikaosakond koosseisus Liina T. ja Jana kiljatas äkki „Juba liiguvad!“ ning tekitas nõnda hüsteerilise kiirmarsi üles Kaarli kiriku juurde. Ei liikunud midagi.
Tubli poolteist tundi ei liikunud. Ka info ei liikunud, miks nii kaua kannatama peab. Häda ei andnud kaua kannatada, tuli otsiretkele asuda. Okupatsioonide muuseum pakkus tualeti kasutamist muuseumi pileti eest, õnneks leidsime lähedases baaris tasuta võimaluse.
Palju tuttavaid nägi. TuleTulemise tüürimees ja koori vilistlane Sten rääkis ehedaid muljeid pikkadel laevateedel juhtunust.
Minek algas äkki, ei jõudnudki aia äärest end korralikult püsti ajada, kui juba pidi käigu pealt marsiridu kohendama. Linnavalitsuse ees seisis üks ilus inimene ja hõikas meile kõvasti Elagu! See oli Eve, kes kahjuks pidigi seal seisma, kuna kuulus orgtiimi. Aga ta tuli pärast järele.
Tee ääres oli tohutult rahvast ja meid tervitati ka pidevalt. Lasime kuulda oma uut rivilaulu Punker.
Laintesse läksime loomulikult ka.
Viru väljak oli pealtvaatajaid nii täis, et rongkäigu tee muutus kitsaks koridoriks. Varsti hakkas nende hulgas silma üks ilus punane kleit ja selle sees Anu Välba, keda kõvasti tervitasime.
Meie ees kõndis Tarmeko Kammerkoor ja äkki olid kuskilt vupsti väljas kaamerad ja mikrofonid ning tegid kaks ringi ümber nende, dirigent Jänest intervjueeriti. Ning siis tuli reporter Johannes Tralla ja küsis, kes on meie kõige parem laulja. Osutasime Urmasele ning temaga vesteldi tükk aega. Keegi ei kuulnud, millest, aga plaati laulupeorongkäiguga sai pärast poest osta ja Urmas on nüüd ajalooline isik.
Hanno Tomberg hõikas sealsamas tee äärest: „Te olite Laululahingu parim koor!“ Tea ainult, kas ta hõikas niiviisi kõigile?
Liina säras ja andis aga hääle kätte ja meie laulsime ja rahvas tee ääres muudkui tervitas, põhiliselt õlut ja õllemeistreid. Tarmeko kooris laulva Airi poeg oli ka rongkäigus ning kirjutas koolis suurima suveelamuse kohta kirjandis: „Meie taga kõndis A. Le Coqi koor ja nii tore ja naljakas oli kuulata, kuidas joodikud neile hõiskasid: “Elagu õlu!”
Rannaväravas hakkas hääl suurest hurraatamisest juba kahtlaselt kärisema. Tuli teha ring läbi vaatajatetribüünide ja sealt otse lava ette alla. Siin oli publikut juba nii palju, et läbisaamiseks tuli tee lausa ette raiuda.
Laval seisid tervitamas paljud tähtsad mehed ning Andrus Ansip teatas kõvasti, et Tartus on parim õlu.
Rongkäik oli väga pikaks ajaks teele jäänud ning peo algus venis pea kaks tundi. Tohutu lauljatemassi lavaleminek kestis kaua ja kui juba olid enda arvates kohal, tuli jälle ümberpöörd! Ja kaheksa sammu üles. Mitte üks ega kaks korda. Juba hüüti arsti, juba hingeldati raskelt.
Aga ühendkooride algus oli võimas ja pikalt toodud tuli lõi kõrgele loitma.
Valiksegakooride osa läks korralikult puusse. Olid nüüd süüdi proovides mittekäinud või teab mis veel, aga lauljate seas tekkis mitu väiksemat rühma, kes omavahel pisikeses kaanonis laulsid. Eriti torkas see silma Sie om leelo ajal. Valulaps Kreek seevastu õnnestus suuremate vigadeta.
Siis hakkas sadama. Mittevalikkoorid pidasid õlletelgis oma laulupidu, kui meie lõpuosaks tagasi lavale läksime. Suur lauluväljak oli tühi, mõnedsajad kuulajad istusid veel truult pinkidel. Pimedaks läks, nooti nägid need, kelle peale langes prožektorite valgusvihk või loitis tuli tornis. Nooti said lehitseda need, kelle raamatusse vihma ei sadanud, sest kriitpaber kleepis. Dirigendipuldis tuustis Neeme Järvi noote, lõi siis käega ja juhatas peast. See oli suur elamus – tühi väljak, laval kogu hingest Carmina burana’t laulvad koorid ning üle selle tontlik pimedus.
Laupäev oli juba lõppenud, kui lõppes laulupeo esimene kontsert. Hinges olid vastakad tunded – pingeline prooviperiood tuli välja elada tühjale väljakule.
Vihm oli üks, mis vaatajad minema peletas. Teine põhjus oli puhtalt logistiline – bussid lõpetasid liiklemise. Lauljatele lubati küll linnavalitsuse poolt ekstratransporti, aga kust need bussid väljusid ja mitu neid oli, seda ei teadnud keegi. Mindi niisama, jala, taksoga, viimase trammiga Kadriorust…
Ajakirjandusest:
2008. aasta veebruariks registreerus laulupeole 35 000 tegelast. Nelja kuu jooksul enne pidu toimusid üle Eesti 296 eelproovi. Eelproovid kulmineerusid ettelaulmistega, mille põhjal valiti registreerinute seast välja peole pääsejad. Ettelaulmistel ja -mängimistel osales 28 025 tegelast. Laulupeo tuli süüdati 13. juunil Tartus. Tuli, mille seekordne teekond kandis pealkirja “TuleTulemine” ühines Pärnus tantsupeo tulega ja jõudis 2. juuni õhtul Tallinna. Peo juhatas 2. juulil sisse pillipidu Raekoja platsil, sellele järgnes kolm tantsupeo etendust «Meri» ja kaks päeva kestev laulupidu. Tantsupeo idee autor oli Henn Tiivel ja kunstiline juht Ülo Luht, laulupeo kunstiline juht oli Ants Soots. Laulu- ja tantsupeol «ÜhesHingamine» osales 864 koori ja orkestrit 26430 laulja ja pillimängijaga ning 534 tantsu- ja võimlemisrühma kokku 7460 tantsija ning võimlejaga.
Samuti osales 41 väliskollektiivi 1340 laulja, tantsija, võimleja ja orkestrandiga Ameerika Ühendriikidest, Belgiast, Hispaaniast, Kanadast, Norrast, Rootsist, Saksamaalt, Soomest, Suurbritanniast, Taanist, Ukrainast, Ungarist ja Venemaalt. Tänavusel laulupeol oli taasiseseisvumise järel rekordiline arv lauljaid ja pealtvaatajaid: laulupeo esimesel kontserdil käis umbes 75 000 inimest ja teisel üle 100 000. Piletiga pealtvaatajaid oli lisaks lauljatele ja nende saatjatele esimesel päeval 52 000 ja teisel päeval 68 000. Kuigi laulupeo ametlik osa sai läbi, jätkasid ühendkoorid laulukaare all rahvalike laulude laulmist.
Pühapäev näitas jälle päikest ja tuju kippus paremuse poole. Kaisa küll hommikul kurtis, et ta ei julgegi koju minna, ema oli eilse kontserdi peale väga pahane olnud.
Laululava polnud kummist, ometi tuli rahvast veel ja veel juurde, tuli palju selliseid, kellel polnud lavale asjagi. Seisti ühel jalal, noot vastu külge litsutud, dirigenti nägemata, kähisevat häält väljastades; aga siiski lauldes.
Meie staabist käisid läbi mitmed varem laulnud inimesed – Kristi ja Viido lapsega, kohe nende järel Kadri ja Silvar, kah lapsega. Ning kolmas õde Liisi presenteeris neljandat, Kaisat, kes sügisest kindlasti meie koori pidi tulema. Väsinud ja nukker tunne kippus kallale – pikk hooaeg saab kohe läbi…
Lõpulaulud ei olnud võib-olla lavale kiilutud kooride jaoks nii emotsionaalselt haaravad, paljud ehmatasid Proua Kultuuriministri poliitikamaiguga vahepalast, kuid publik elas kaasa ja terveks eluks jääb silme ette pilt, kui lauljate alustatud lained lavalt alla üle VIP-tsooni, pinkide ja muru üles Lasnamäe nõlvale ning sealt uuesti alla rullusid, palju kordi.
Ja kui siis Kodumaa läbi sai ja lavalt ikka alla ei mindud, vaid lauldi; ja kui mindi, siis ikka lauluga; ei märganud enam keegi, et on kitsas, et alatasa komistad ja kellegi võõras küünarnukk puurib su vahelihast; vastupidi, nõnda oli hea ja õige minna, kõik naeratasid teistele ja iseendasse ning kui tabasid kellegi pilgu, siis helkis sealt sama tunne. Eesti elab!
Buss korjas laululinnud kõik peale ja sõidutas koju.
Merle kirjutas paar päeva hiljem: „Muide, tagasisõit laulupeolt oli väga- väga tore! Võtsime läbi kogu peo repertuaari, tegime laineid, pissipeatusi, lehvitasime möödasõitvatele bussidele ja lahkudes kallistasime üksteist kuumalt, raskelt ohates, kas alles septembris näeme? Ja Urmas on nüüd igatahes kuulus. Tartu taksojuhid juba ka tunnevad teda. Laulupeolt koju sõites ja aadressi öeldes taksojuht kohe nentis – ah Teie olete see Leinatamme vend.“
Liina kirjutas pea samast asjast juba enne laulupidu: „Täna käisin poes, kohtasin Maritit…tundsin ära, teretasin, tema tundis ka minu ära… vist ei läinud ma veel uhkeks:)) Ja mis meid mõlemad ühendas -laulupeo särk:) Vat siis oli uhke tunne, mõlemad hingega laulupeo ja muusika sees!“
Ja siis kirjutas Urmas: „Kellel laulupeost veel vähe sai, minge poodi. Ilmunud on Laulupeo I päeva DVD. Kõigi nägusid näidatakse. Ja rongkäigus tehakse meile eriliselt reklaami, mitte ühegi teise kooriga ei tehta nii pikka intervjuud. Tõrva tüdrukutest libiseb telekaamera vaid üle. Nüüd oleme siis jäädavalt telepurki pandud. Kui kuulsus meelest ära läheb, hea jälle vaadata.
Ja muide, I päeva kontsert tundub päris lahe, polnud hullu midagi.“
Ning nädala pärast Maret: „ Loodan, et vaatasite eile õhtul ETV-st laulupeo tegemistest dok.filmi “Sissehingamine” – meie Eve on nüüd ka täitsa omaette “loona” igaveseks jäädvustatud.
Mu endaga oli küll selline lugu, et uus töönädal sõitis peole ja muljetele täiega sisse. Alles eile seda filmi vaadates hakkas hirmus kahju, et uus pidu tuleb ju alles 5 aasta pärast. Ja kehtivad Eve emalikud sõnad mingile nagamannile – “Kulla laps, siit edasi saavad ainult esinejad. Vat õpid järgmiseks korraks laulud selgeks ja siis saad lavale!”