Laulupidu 2004
Ajakirjandusest:
XXIV üldlaulupidu toimus 3.-4. juulil 2004 Tallinnas. Peo kunstiline juht oli Alo Ritsing ja lavastaja Raivo Trass. Laulupeol osalesid meeskoorid, segakoorid, naiskoorid, lastekoorid, poistekoorid, puhkpilliorkestrid ja mudilaskoorid – kokku 895 esinejate rühma 25980 tegelasega. Peole saabus 1500 lauljat välismaalt, sealhulgas väliseestlaste koorid Kanadast, Ühendriikidest, Ukrainast ja Venemaalt. Ametlik rongkäik jäeti vihmasaju tõttu ära. Eri Klasi üleskutsele järgnenud mitteametlikus rongkäigus osales hinnanguliselt 7000 pidulist.
Tallinna sõitsime juba 1. juulil, sest algasid üldlaulupeo proovid. Jagasime Oru väravas kiirelt käepaelad ja söögitalongid ning lavale, kus kohe algas segakooride proov. Siis oli päris pikalt vaba aega. Uudistasime ümbrust ja avastasime südantsoojendava asjaolu – A. Le Coq oli oma kaitsvaid tiibu meie üle tugevdanud ning püstitanud suure õlletelgi ja selle ühes otsas teisel korrusel oli privaatruum ainult meile! Siin olid kahtlemata mängus Pilvi käed. Ringi vaadates leidsid uudishimulikumad lisaks toolidele – laudadele nurgast külmiku, pilgeni täis igat masti jooki, Pilvi ütles, et see on kõik meie oma. Ning jagas lahkelt tuttavaid sedeleid.
Üle sai vaadatud ka söömisala ja ära proovitud korraldajate poolt pakutav supp. Nautisime oma positsiooni ning sellest avanevat vaadet, varsti algas neli tundi kestev esimese kontserdi peaproov, mis lõppes õhtul peale üheksat. Tuli suur rahvasterändamine.
Ühistranspordi abiga jõudsime Õismäele oma majutuskohaks määratud kooli. Seal sai veel süüa, mittepõlisrahvusest söögitädid andsid lahkelt dobavka’t. Ruumi oli meil laialt, kaks klassituba. Seadsime end mugavalt sisse ja hakkasime laulupeorežiimi sisse elama.
Probleeme ei tekkinud, sest järgmine päev meie jaoks algas proovigraafiku järgselt alles pärastlõunal. Aga siis läks väikeste vahedega jälle üheksani välja. Eelmine õhtu oli õpetanud, et kohe ei maksa peale proovi lõppu kooli poole sõitma hakata. Kasutasime lihtsalt oma eeliseid ja nautisime privaatsust. Külmutuskapi kallal käisime ka, võtsime teemoona ühes.
Ja siis mindi. Algul ühe bussiga kesklinna. Buss oli loomulikult lauljaid täis ning tavakodanikule ei antud mingit sõnaõigust, lihtsalt terve bussitäis laulis ja kodanik pidi kõrvad lontis kuulama. Ka mittepõlisrahvusest kodanik. Lauldi ka bussist maha tulles ja Kaubamaja taha trollipeatusse suundudes, lauldi tunnelis ja tänaval ja kui troll tuli, lauldi seal edasi. Tuljak ja Laintesse ja Tarmo laulis regilaulu nõdrameelseks olemisest ja võlus sellega ära pisut allpool istuvad Saaremaa koori daamid ja kinkis neile paar värskemat tootenäidist.
Laulmine jätkus koolis. Isegi Rein leidis aega vanematekodust meile külla tulla. Aga siis hakkas puhkpill mürtsuma. „Popsid“ alustas oma traditsioonilist korrusediskot. Nad ei hellitanud ja dirigent Enno Tublil oli higipull otsa ees. Rohkelt kogunenud publikum möllas kaasa, tantsis ja laulis ega hellitanud ka. Pillimehi ei lastud isegi loomulikke vajadusi õiendama minna ja mitmedki neist kiskusid särgid seljast ning lehvitasid nendega tuult. Oli kuum ja rütmid olid veel kuumemad.
Kord saab iga pidu otsa ja pillimehel otsa lõpeb ramm. Lauljate ramm ei raugenud, istusime veel kaua teiste kooride lauljatega ühes tühjas klassis, manustasime õlut ja laulsime Urmase kitarri saatel. Õhtu naelaks oli aga Andres Kuura vastuvõtmine laulupeokoori liikmeks, selle tunnismärgiks tõmbas Pilvi talle meie punase särgi selga. Ah jaa, laulupeoks olime ju saanud uued särgid, rinnal koor ja sellest allpool dirigent. Naiste ja meeste särkide erinevus oli, et kui särk oli seljas, siis mehed nägid dirigenti, aga naised mitte.
Hommikul sai jälle pikalt magada. Käes oli laulupeo esimese kontserdi päev. Rongkäigu kogunemine pidi algama kell kaks. Aega oli palju, degusteerisime tootenäidiseid, laulsime veel ja vastne täieõiguslik laulupeoline ujus kui kala vees. Maja peal räägiti, et mingi korporatsioonikoor oli öösel hullunud ning klassitoast toole välja loopinud.
Aga suvi oli lõppenud. Aknast välja vaadates paistis vihm nagu hall kardin. Ilmateade lubas kohati vihma ning lootus jäi, et see koht, kus ei saja, on rongkäigu teekond. Siis hakkas levima kumu, et rongkäik jääb üldse ära. Igavuse peletamiseks läksime koolimajast paistvasse baari sööma. Vihma sadas ikka hullu moodi.
Kõht täis, aga meel ei muutunud küll heaks, kui baariuksest tagasi piitsutavate veejugade alla sattusime. Koolis oli kuulda juba uudiseid – et midagi ikka toimub. Et raadiost olla Eri Klas öelnud, et tema läheb igal juhul rongkäigu ette ja võtab laulupeotule kah. Hakati helistama tuttavatele koorilauljatele ning otsustati, et läheme vähemalt vaatama, mis toimub. Siis saadi kindlamaid andmeid, et Hannes Astok kutsub Tartu koore marssima. Kibekiiresti seelikud-püksid-särgid selga ning Pilvi organiseeritud paksemat sorti õlletehase logoga keep ülle. Õues selgusid tõelised võitjad – need, kel olid sandaalid palja jala otsas. Lompidest oli moodustunud juba poole Õismäe suurune järveke. Sokid ja põlvikud vettisid hetkega läbi ja kingad lirtsusid.
Esimene peatus oli tankla nimega Pilvi auto, kust topiti taskutesse ja kottidesse niipalju väikseid Jägermeister’i pudeleid, kui vähegi mahtus. Siis kähku lipp kaasa ja järgmisse, trollipeatusse. Maha ronisime Kaarli kiriku juures. Oligi rongkäik! Laulupidulised liikusid! Võtsime eesmarssijatele sappa ning asusime teele. Ikka üks jalg kuivemal ja kõrgemal trammirööpal ning teine luupekseni sügavamal ja lombis. Estonia taga hakkas kaabu vaikselt läbi tilkuma. Keepidest oli palju abi, aga noodid ja paberraha tuli taskust põue pista, varjule, sest vesi tikkus juba püksireieni. Naiste tilkuvate seelikute alt paistvates lompides lõi helendama vesi…
Viru hotelli ees seisis Mart Laar, hõikas Hurraa! Ja tilkus veel rohkem kui meie.
Kui jahe hakkas, võtsime vahepeal lonksu Jägermeistrit, laulsime Laintesse ja Aa – lee – koookkk ning hüüdsime ikka ja aina kõvemini Hurraa! Rahvast oli tee ääres uskumatult palju ja vihma sadas ikka roppu moodi. Kahju, et sellises sajus ei saanud ühtki pilti teha, vihmavarju polnud, millega kaamerat varjata.
Umbes enne Russalkat hakkas vihm harvemaks jääma, seega olime jõudnud selle kohati-koha piirimaile. Veel natukene maad edasi tuli teade, et laululava mereväravad on paksult vee all ning rongkäik suunatakse läbi Oru väravate. Sealt veel natuke maad edasi tuli üks valges pikk-kuues mees rongkäigu sees lauljatele vastu ja tänas kõiki koore nimeliselt. See oli Aarne Saluveer. Selle peale jäi vihm järgi. Oli uskumatult ülev tunne, peaaegu nagu oleks Eesti vabaks laulnud. Ning siis olime juba väravatest läbi laululava ees ning hõikasime koore tervitavale Eri Klasile laval valju Hurraa! Lava tagant välja tulles paistis juba meie suur armas punase sildiga telk. Päästetud!
Varsti hakati ühendkoore lavale laskma, siis rääkis president Rüütel ja peaminister Parts hüüdis „Elagu laulupidu!“ ja siis tulid Koit ja kõik need teised laulud. Kui kõlas Ernesaksa Muusikale, lendas üleval nõlval asuvalt vormitult tombult õhupallide ja jumala abiga taevasse kate ja Laulutaat oli jälle oma rahva ja lauljate ja kooride seltsis, ehkki pronksises olekus.
Kava oli nii seatud, et segakoorid pidid esinema alles enne lõpuühendkoore. Niisiis oli aega ise melus osaleda ning alt õlletelgist kostvat melu jälgida. Seal olid pidutujus meeskoorid lahti löönud tõelise alternatiivse laulupeo.
Ühel hetkel astus meie juurest läbi Pagana koor. Neil oli akordion kaasas ning kohati suutsime ühiste lauludega allkorruselt kaikuva meeste jõmina summutada.
Järgmisel hetkel hakkas sõpru-tuttavaid palju läbi voorima ning nad kippusid liiga pikalt pidama jääma ja teisi juurde kutsuma, Pilvi oli sunnitud neid ahistama ja peagi oli privaatsus taas omandatud.
Seda oli vaja, sest Andrese suu lobises välja, et Persidskitel on pulma-aastapäev. Asi lõppes Tuljakuga ning noorpaarile hõisati „Kibe!“
Esimese päeva kontserdi lõpuks algas see osa, mille tarvis meid oli välja valitud. Juba Tõnu Kaljuste juhatatud Eks teie tea ajas ihu kananahale ja jälgida, kuidas Suur Dirigent nappide mõjusate liigutustega koori suunab, oli omaette nauditav.
„Ooper on ikka kõige ülbem muusika!“ ütleb Eve ja tal on tuline õigus, Verdi oli äge, no nii äge, et sipelgad jooksid mööda selga ja seda tunnet sai nautida kaks korda. Ja Neeme Järvi oli tõeline jumal, ta pani trompetid puhuma nagu Egiptuses. Siis hakkasid veel pöörlema küljemüürile paigutatud tulerattad, oli tuld ja suitsu ja ilu ja võlu. Oli ilus päev ja uhke oli olla eestlane.
Teine päev oli rahulikum. Vaikselt hakati asju kompsu siduma ja tühja taarat välja kandma. Leiti üles duširuum ja hommikupudru. Hommikusöögi lõpuks lauldi heldinud köögitädidele tänulaulu ja saadi kätte kojusõiduks mõeldud kuivpajuk.
Vihma enam eriti ei sadanud ning laulupeokontsert kulges kavakohaselt. Meie õnneks oli ka teine päev nii seatud, et segakoorid esinesid vahetult enne lõpu ühendkoore. Sai teisi kuulata ja ringi vaadata ning vahepeal rõduapartemendis jalga puhata ning keelekastet võtta.
Laval oli suhteliselt vaba seista, polnud väga suurt pressi, isegi siis mitte, kui ühendkoorid peale tulid. Oli väga ilusaid hetki, näiteks segakooride Jaanipäev ja ühendkooride Rannapi kantaat Ilus maa, mida juhatas Hirvo Surva. See läks kordamisele, samuti suur osa muudest ühendkoori lauludest. Traditsiooniline Ernesaks liigutas hinge eriti just selle kuju pärast, mis nõlval lauljate tegemisi jälgis. Ega Gustavile peo ajal eriti ligidale ei pääsenud, ikka ümbritses teda rahvamurd ja kollektiivid, kes tahtsid Laulutaadiga koos pilti teha.
Ja oligi meie esimene päris laulupidu läbi. Muljete virrvarr käis kogu kodutee ajal peas ringi ning seda jagus ka järgmiseks nädalaks, mil oli tegu reaalsusse lülitumisega.